Õunapuude lõikamine

Õunapuude lõikamine

Kevad koputab uksele ja taas võib pilgu pöörata aeda. Paras aeg on õunapuid lõigata. Viljapuude lõikamine tähendab pidevalt head saagikust, sest oksteni jõuab valgust ja võra ei muutu metsikuks. Seega, kui soovid sügisel korralikku saaki saada, võta kevadel õunapuude lõikus käsile!

Lõikamise aeg on märtsis, kui ööpäeva keskmine temperatuur jääb nulli lähedale. Kui märts jooksis käest, siis võib puid veel lõigata pungade puhkemiseni. See juhtub tavaliselt aprilli lõpus või mai alguses, olenevalt aastast. Mida lähemale pungade puhkemisele lõikamine jääb seda rohkem väärtuslikke mahlu puu jaoks lõikehaavast välja voolab.

Kujunduslõikus, hoolduslõikus ja noorenduslõikus.

Lõikusi, mida õunapuudele tehakse jagunevad kolmeks: kujundus-, hooldus- ja noorendamislõikus. 

Kujunduslõikust loetakse üheks olulisimaks. Kõige mõistlikum on seda teha mitu aastat järjest, et anda puule aega kasvamiseks ja taastumiseks. Kujunduslõikus kujundab puule võra, mis oleks võimeline palju saaki kandma.

Alumised oksad peaksid kasvama horisontaalselt. Ära jäta võra väga tihedaks. Muidu ei pääse valgus õuntele ligi ja saak kahaneb. Horisontaalsed oksad kasvatavad rohkem vilju kui verikaalsed. Noorena hästi kujundatud puu nõuab elujõulisena vähem hoolt. Täis elujõus õunapuu võiks lõikamise järel olla püramiidikujuline, sest taoliselt võib saagikust veelgi tõsta.

Hoolduslõikus tasub ette võtta suvel, kui kahjustatud oksad paistavad teiste seast silma. Lisaks kahjustatud, murdunud või kuivanud okstele, lõika ära paraleellselt või üksteise vastu (isegi risti)  kasvavatest okstest üks. Kui võra on võrdlemisi tihe võib eemaldada ka püstiselt kasvavad oksad. Suvise lõikuse kasuks räägib ka see, et puu ei jõua lõigatud kohast vesivõsusid kasvatama hakata, samas on tal piisavalt jõudu, et väiksemad lõikehaavad kinni kasvatada.

Noorenduslõikust tee mõõdukalt, vastasel juhul vaatab aiast vastu välja surev puu. Paljudes aedadest võib leida nö perepuud. Tegemist on puuga, mille erinevad oksad kannavad erinevaid sorte. Võib juhtuda, et iga sort vajab seetõttu erinevat lähenemist ka lõikuse mõttes.

Õige lõikamistehnika!

Meie kliimas on kõige parem aeg kevadel, sest see annab aega väikestel lõikekohtadel enne uut talve ära paraneda. Suuremate lõigete paranemine võtab kauem aega ja mõned ei paranegi kunagi. Sellepärast ongi oluline oma puuga tutvuda, spetsialistiga aru pidada ja lõigata harusid väga läbimõeldult.

Lõikekoht peab jääma sile, sellepärast kasuta ainult teravaid oksakääre või saagi. „Karvast“ või tüükaga lõikekohta ei suuda puu kinni kasvatada ja sellest saab avatud uks haigustekitajatele. Lõikamist alusta noortest ja tervetest puudest, sest haigustekitajad võivad puult puule levida ka lõikekääride kaudu. Peamiselt kimbutab õunapuid tüvevähk.

Tüvevähk häirib oksas toitainete liikumist. Vähikoldest üleval pool puu kasv pidurdub, õunad jäävad väikeseks ja maitsetuks. Tüvevähk põhjustab puu hargnemiskohtadel puhetunud servadega haavandid. Vähi korral on puu koor haavandi keskelt hävinud ja mustjaspruun. Haiguse ravimiseks tuleb esmalt kõik nähtavad osad välja lõigata kuni tervete kudedeni, seejärel haav isoleerida.

Töövahenditeks hangi teravad oksalõikamiskäärid, saag, terav aianuga, samuti haavamastiks või aiavaha lõikehaavade määrimiseks. Määrida võiks üle kõik 4 cm ja suurema läbimõõduga lõikehaavad, sest nende kaudu võivad puud nakatuda seenhaigustesse. Mastiksist tekkib kaitsekiht, mis hoiab eemale niiskuse, mis soodustab haiguse teket.

Oksakohtade määrimine pole tingimata vajalik, sest täies elujõus puu suudab haavade eest ise hoolt kanda. Õunapuid ei pea tingimata igal aastal lõikama. Viljapuid lõika alati konkreetse eesmärgi nimel. Vastasel juhul võib liigse ja oskamatu lõikamisega puu täiesti ära rikkuda ja sügisel ei anna puu sulle mitte midagi.